See on nagu ringmäng: koolikius, töökius, koolikius, töökius....Aga kuskohast ja millal see kurb tsükkel alguse sai?
Kas eestlase üks tunnusjooni ongi mölaklikkus? Lausa nagu geneetiline?
Ise ma pole kunagi tööl olles sõimata saanud. Isegi pärielus pole. Pidin peaaegu minestama, kui noorem tütar rääkis, kuidas temast 30 aastat vanem kolleeg (mitte ülemus) teda sõimas. Mis toimub?
Kas see algab meie haridussüsteemist, kus kõige suurem koolikius on kahjuks, paljude pedagoogide suhtumine õpilastesse?
Või algab kodust, kus laps kuulab , kuidas ema ja isa teineteisele õhtuti kiitlevad, kuidas sai tööl kellelegi ära pandud/tehtud?
Igatahes on meie puhul tegu üldise kehva lastetoaga.
Kuna läänelikus maailmas on inimestel reeglina parem lastetuba, siis pole midagi imestada, et neil seal on ka paremad kollegiaalsed töösuhted. Ja riigid, ettevõtted, asutused saavad hästi juhitud ja poliitikud on reeglina riigimehelikud...